Nii palju kui on naisi, on ka erinevaid emaduse teekondi ja harv pole seegi, kui isegi ühel ja samal inimesel on iga lapsega erinev kogemus.
Anne Soosalu
Just nii juhtus minuga. Esimese raseduse, sünnituse ja taastumise õudused olid sedavõrd halvavad, et vähe puudus, et olekski olnud nö one and done. Loomulikult on see igati okei, kui ühe lapsega piirdumise otsus tehakse kaalutletult ja ollakse sellega ka tulevikus rahul. Kui sul aga kusagil salajases südamesopis kasvav järgmise beebi soov on takerdunud hirmude ja traumade rägastikku, siis tasub minu lugu kindlasti lugeda.
Oli aasta 2016. ning olime abikaasaga värskelt abiellunud. Jagasime imepisikest ühetoalist korterit Tallinna kesklinna, lustisime mööda ilma ja elasime täiel rinnal muretute ja lastetute inimeste elu, milles puudusid igasugused kaugeleulatuvad eraelulised ambitsioonid. Kogu energia kulus lühiajaliste igapäevaelu ja tööd puudutavate plaanide teostamiseks ning selle kõrvalt jäi üpris vähe ruumi sügavamaks sisekaemuseks teemal “kes ma õigupoolest olen ja kelleks saada tahan”. Üks oli aga kindel – lapse saamine oli viimane asi, mida soovisin. Alles hiljem olen aru saanud, et täpselt sellist ärkvele raputust ma vajasingi ning minu esimene laps on see, kes tegi minust selle inimese, kes ma täna olen. Teekond emaks kasvamiseni oli aga oh-kui-pikk-ja-käänuline.
Alustades rohketest tervisehädadest nagu iiveldus või südame rütmihäired, kostitas rasedus mind terve hulga vaimse tervise probleemidega. Üks oli näiteks paaniline hirm sünnituse ees. Lisaks polnud mul totaalse identiteedikriisi keerises aimugi, mis minu elust üldse saab, sest puudus igasugune tugivõrgustik – ei ainsatki beebiga sõbrannat, null senist kokkupuudet lastega, ainsa sugulasena eakas ema teises Eesti otsas… Õnneks oli abikaasa see, kes väsimatult kinnitas, et kõik saab korda ja asus otsustavalt tegutsema suuremale elamispinnale kolimise ja tasuvama töö hankimise nimel. See aga tähendas omakorda, et kõigi murede ja hirmudega olin enamus ajast üksinda ning masendus üha süvenes. Paaril korral jõudsin raseduskriisi kabinetti, aga ei enamat.
6-päevase titaga restorani vs pool aastat nelja seina vahel.
Kuigi nägu on nalja täis, siis rasedus ei saa iial olema lemmik kogemuseks. Enesetunne 10 palli skaalal 0 igal korral. Autor: Birgit Varblane
Keeruline rasedus tipnes veelgi keerulisema sünnitusega ja kogu selle nüüdseks mälusopis juba häguseks muutunud perioodi märksõnadeks olid erakorraline keiser, ohtralt komplikatsioone ja hilisemaid tüsistusi, raskused imetamisel ja pikk taastumisaeg. Lisaks ka täielik isoleeritus, sest ajal, mil abikaasa rabas mitmel rindel, olin mina päevad otsa üksinda beebiga kaugel Koplis meie värskelt soetatud, ent ulatuslikku renoveerimist vajavas korteris. Beebitarbeid olin hankinud minimaalselt, kuna polnud õrna aimugi, mis asju üldse vaja on ning kõik tundus pealegi uskumatult kallis. Ei teadnud ma toona veel isegi seda, et enamus asju tasub hankida järelturult. Meeleheitlikus info ja seltskonna vajaduses liitusin oma beebi sünnikuu järgse beebigrupiga, ent vajusin sellest ainult sügavamasse auku, sest kõik teised naised tundusid saavat emadusega hakkama mängleva kergusega, mis minu ebakindlusi eriti rasvaselt alla joonis. Lisaks tekitas grupiliikmete õelus ja pidev üksteisega võistlemine tohutut hirmu ebaõnnestuda või ebapädevat muljet jätta. Palavalt igatsetud õlatunne ning oma kogukond jäi leidmata.
Muutused hakkasid toimuma siis, kui lahkusin beebigrupist ja asusin hoopis oma vaimse tervisega tegelema. Psühhoteraapia seansid aitasid tulla toime ärevuse ja rusuva raskustundega ning ise ka imestasin, kui ühel ilusal päeval avastasin end mõttelt, et miks ei võiks meie pisikesel plikal olla noorem vend või õde. Väike vennake ei lasknudki end eriti kaua oodata ja kui välja arvata esimestel raseduskuudel üle elatud trauma ühest emakavälisest rasedusest, kulges kõik ideaalselt. Iiveldust praktiliselt polnud, kodu renoveerimine edendes jõudsalt ning energiatase oli nii laes, et isegi paar päeva enne tähtaega tassisin veel mööblit ja turnisin värvirulliga lae all. Olime selleks korraks endale võtnud ka tasulise ämmaemanda ning sünnitus kulges nii sujuvalt, et abikaasa naljatab siiani, et see laps võeti küll kuskilt sünnituslaua alt.
Teise beebi ootuse elevus. Enesetunne endiselt kehv. Autor: Meisi Volt
Kui kontsertide repertuaari lisandub ka Mõmmi aabits. Autor: Martin Dremljuga
Titaga koju jõudmine ja sellele järgnenud periood möödus sellises õnnelikus beebimullis, millist poleks osanud ettegi kujutada. Loomulikult oli värske kahe lapse emana ka keerulisi hetki, kuid üleüldine rahulolu foon kustutas pea kõik mured. Olukorrad, mis varem oleksid mind tuliste emotsioonide saatel täiesti rivist välja löönud, ajasid nüüd naerma või panid õlgu kehitama ning ühegi võõra inimese heakskiit või hukkamõist ei tundnunud enam oluline. Oli mul siis teise lapsega esimesest märkimisväärselt rohkem nodi? Mõnes mõttes küll – oli ju veel värskelt meeles, mida varuda. Teisalt aga oli “kaasaskantavat pagasit” tunduvalt vähem ning olemine selle võrra kergem. Olin suutnud ka oma senist ametit uute emaks saamise teadmiste ja kogemuste kaudu “updeitida” ning liikuda täiesti uude valdkonda, kus just needsamad väärtused olulised (et mitte öelda asendamatud).
Tänaseks olen 3 lapse emana 100%-liselt veendunud selles, et rahulikul ja õnnelikul emal on ka rahulikud ja õnnelikud lapsed, samas kui närvipinge, viha, hirm ja ebakindlused kanduvad alati mingil kujul ka lapsele edasi. Need tillukesed inimesed saavad tegelikult kõigest aru ja tunnetavad meie probleeme tihtipeale isegi meist endist teravamalt. Seega, kehtestame ka oma igapäevaelus tuntud lennunduse põhitõde ning paneme alati esmalt endale hapnikumaski ette ja alles seejärel hoolitseme teiste eest. Keegi teine sinu vaimse ja füüsilise tervisega ei tegele peale sinu enda! Ning kui sinu tutvusringkonnas on mõni värske ema, võta hetk, et küsida, kuidas tal PÄRISELT läheb.
2025 Flõu OÜ
